Põhja-Tai kuldsed templid ning mägihõimud

Tai on põhja-lõuna suunas pikaks venitatud ja vahemaad suured, piiratud aja tõttu (2,5 nädalat) valisin reisimiseks Tai põhjaosa (ajalugu, iidsed templid ja mägihõimud). Riigi lõunaosa (saared, ookean, loodus) jääb järgmiseks korraks. Tai on seljakotiga rändajale sobiv, sest transpordivõrk on tihe, majutuskohti jagub igale maitsele, kohalikud on sõbralikud, hinnad madalad ning Tai köök suurepärane. Parim aeg reisiks on november-märts. Aprill-juuni on Tais palav ja juuli-november vihmaperiood.

Iseseisvalt reisimine vajab eeltööd. Reisibüroo abil saab tellida lennupileti, reisi- ja tervisekindlustuse ning viisa, vt http://www.wris.ee/ . Saabudes Bangkokki hilisõhtul on mõistlik broneerida esimene öö hotellis, hiljem saab kohapeal odavamalt. Tasub soetada reisijuht Lonely Planet või Rough Guide http://www.lonelyplanet.com/, http://travel.roughguides.com/ Reisifoorumitest on samuti abi, näiteks http://www.trip.ee/. Vaktsineerimised A-hepatiidi ja kõhutüüfuse vastu ning malaariarohud sain Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Tai rahaühik on baht, Tallinnas Uue tänava Tavidi valuutavahetuses tasub vahetada 500B ja 100B kupüüre. Kohapeal viibides on võimalik Hansapanga deebetkaardiga sularaha välja võtta, linnades saab majutuse eest krediitkaardiga maksta.

Paindlik reisiplaan. Piisab kui on üldjoontes teada milliseid kohti külastada, juba teel olles tekivad uued ideed ja soov mõnes paigas kauemaks jääda. Häid vihjeid sihtkohtade ning majutuse osas saab teistelt rändajatelt. Teinekord on mõistlik kamba peale sõiduvahend rentida, näiteks Tha Tonist Chiang Rai suunas sõitmiseks rentisime viie peale jõepaadi, kokku 1200B.
Bangkok - Ayuthaya Otsustan, et jätan Bangkoki reisi lõppu, sestap lähen lennujaamast otse Don Muangi raudteejaama ja 11 bahti (4 krooni) eest saan 90 km kaugusel asuvasse Ayuthayasse. Tai kohalikud linnalähirongid meenutavad lapsepõlve Tartu-Petseri ronge puuistmete ja peatustega iga posti juures. Ayuthaya on endine Siiami riigi pealinn kus 400 aasta vältel 14.-18. sajandil valitsesid erinevad kuningadünastiad. Endise pealinna hiilgust meenutavad varemed on Unesco kaitse all ja laiuvad üle linna laiali. Parim viis Ayuthaya`s liikuda on mootorratta tagaistmel, 20B eest saab linna piires kõikjale. Jõe ääres on guesthouse`id reas, majutusega probleeme pole.

Lopburi. Siiami kuningas Narai I lõi “varupealinna” Ayuthayast 60 kilomeetrit põhja suunas, siis kui hollandlased 17.sajandil Ayuthayad vaenasid. Lopburi suurim vaatamisväärsus on kuningaloss Wat Phra Narai Ratchaniwet ja ajaloomuuseum. Selgub et Narai I ning Prantsuse päikesekuningas Louis XIV olid usinad kirjasõbrad, vähe ei puudunud et Siiam oleks katoliku usku pööratud. Tai-keelne sõna farang (prantslane) tähistab kõiki välismaalasi. Tänapäeval on Lopburit üle võtmas ahvikari, kes päeval elutseb raudtee taga templis ning õhtu saabudes liigub linna. Kohalikud elanikud on ahvidega hädas, ehitavad tõkkeid akende ja antennide ümber, usk ei luba ahvidele liiga teha. Ahvide Linnas Lopburis on hulgaliselt turiste. Need kes üritavad ahve toiduga lähemale meelitada et paremat pilti saada, peavad olema ettevaatlikud: kui modellid pole toidukogusega rahul siis teevad fotograafile kambaka.

Phitsanulok. Oli 25 aastat Siiami pealinn (1448-1488). Phitsanuloki Wat Ratburani templis on väga uudishimulikud mungaõpilased, kes uurivad saabunud võõramaalaselt kust pärit ja kuhu minek. Küsimuste-vastuste voor kestab 2 tundi, jõuame rääkida isegi Saaremaa jääteest. Mungad ei mõista kuidas on võimalik autoga jää peal sõita, +35C kuumuses hakkan isegi kahtlema. Lahkudes on jalad templis põlvitamisest kanged, hiljem saan teada et sellise vestluse nimi on monk chat.Rongisõit Phitsanulokisse kestab 3 tundi, naabrist tailanna annab esimese tai-keele tunni, mis põhja-Tais liikudes osutub väga vajalikuks.

Sukhotai. Sukhotai on Tai riigi esimene pealinn 13.-14.sajandist. Selle kunagi õitsva linna varemed laiuvad kilomeetrite kaupa laiali, moodustades Sukhotai ajaloopargi linnast 12 km läänes. Pargis liikumiseks rendin jalgratta ja väntan tohutute templite, Buddha kujude ja tornide vahel. Ajaloopargi ja linna vahel liiguvad bussid, seega transpordiprobleemi pole.

Lampang. Sukhotaist 4 tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Lampangi jõudes tajun erinevust: põhja-Tais on ohtralt tiikpuu ehitisi millel esimene korrus puudub, hooned on ehitatud puidust vaiadele. Lampang oli veel 100 aastat tagasi põhja-Tai puidutööstuse keskus, kuid ohtra langetamise tõttu on tiikpuu kaitse all ja ehitusmaterjalina seda ei kasutata. Lampangi puidutöösturid ehitasid linna mitmed templid (Wat Si Chum), nende endi majad on samuti vaatamisväärsus (Baan Sao Nak). Lampangist Chiang Mai suunas asub Tai elevantide treeningkeskus, kus kolmepäevase kursuse lõpetaja saab mahout (elevandijuhi) tunnistuse. Piirdun lühikese visiidiga, elevandi juhtimise oskust mul selles elus tarvis ei lähe.

Chiang Mai. Chiang Mai on ligi 200 000 elanikuga põhja-Tai keskus, siin leidub kõike: õhtune turg linnamüüri ääres, Tai massaazi-, kokanduse- ja meditatsioonikursused; raamatupoed ja go-go baarid. Reisifirmad pakuvad 1-4 päevaseid väljasõite loodusesse, kaljuronimist jne. Siin liigub kohalikesse oludesse sisse sulandunud eurooplasi kes suhtlevad tai keeles, ostavad turult toite millele ma ei oska nimegi anda, vuravad motorolleritega ringi ning naudivat elu täiega. Arvestades et nuudlisupi quai tian saab kätte 20B (7 krooni) eest ja hotellituba kuuks ajaks maksab 6500B (2200 krooni), pole imestada miks keegi ei kiirusta koju naasmisega. Chiang Mai kasutatud raamatute poes on reegel kui tagastad ostetud raamatu, siis saad pool rahast tagasi.

Külastan Doi Suthepi mäel 14. sajandist käigus olevat Wat Phra That Doi Suthep templit, see on põhja Tai kõige püham koht.

Tha Ton ja mägihõimud. Mae Nam Kok jõe ääres asub sümpaatne linn nimega Tha Ton. Siinkandis on häid matkaradu mägihõimude juurde, peamiselt Karen, Lahu, Lisu ja Akha. Garden Home Guesthouse korraldab matku ning löön kampa kahe belglase ja kahe hollandlasega. Järgmisel päeval kohtame teejuhti, 42 aastast rõõmsameelset Kareni küla meest nimega Renato. Retk läheb üle küngaste, põldude ning läbi rajaäärsete külade. Külades on koerad, kanad, sead kõik segiläbi koos, inimesed toimetavad oma igapäevaseid tegemisi.Pikakaelaliste Karenite küla on siiski erinev, turistide suure arvu tõttu tegelevad nad ainult käsitöö ja müügiga, Mae Hong Soni kandis tuleb kuuldavasti pilet osta külasse sisenemisel. Meil asi nii hull ei ole, sest Renato tunneb külavanemaid ning meid võetakse heameelega vastu. Pildistamiseks küsime luba, inimesed on rõõmsad ja sümpaatsed. Sööme kohalikega lõunat ja siis jälle edasi. Mägedes hõljub suitsuving ja kostub põlemise ragin - põllumehed teevad küngastel alet. Imestame kuidas nad maju maha ei põleta, sest põlengud on kohati päris lähedal. Õhtul jõuame küngaste vahel laiuvasse bambuse- ja metsatihnikusse, meiega liituvad kaks Kareni noormeest. Bambusest valmistatakse magamisasemed, sööginõud ja kõik mis tarvis. Teejuhid on hoolitsenud õhtusöögi eest, isegi kohvi keedame bambustorude sees. Üheskoos lahendame ära pudeli “Kareni küla viskit” ehk riisipuskarit. Hommik enne teeleasumist algab üllatusega: on pühapäev, meie teejuhid meisterdavad bambusest risti, võtavad välja palveraamatu ning peavad maha jumalateenistuse. Karenid on katoliiklased! Tai riigis 95% elanikest on budistid, 4% islamiusulised ja 1% jaotub ülejäänud usundite, sh kristlaste vahel.Õhtul jõuame tagasi Mae Nam Koki äärde, jätame teejuhtidega hüvasti ning rendime jõepaadi Chiang Rai suunas. Üks belglastest on kuulnud jõeäärsest kohast nimega My Dream Guesthouse, mydreamguesthouse@hotmail.com, otsustame jääda juhul kui paik meeldib. Mae Nam Kokil on vesi madal ja kivid põhjas püsti, tunniajalise sõidu järel peatub paat bambusest sara kõrval, kas tõesti My Dream? Siiski mitte, paadimees väidab et edasine lõik ei ole reisijatega koos läbitav, vinname seljakotid selga ja astume pool kilomeetrit allajõge. Peagi jõuame MyDream House`i, see on kaunis paik jõe ääres, koha omanik Nam tervitab meid laia naeratusega kaldalt, bungalo hinnad algavad 200 bahtist.

Chiang Rai. Need kes leiavad Chiang Mai liialt kärarikka, veedavad aega Chiang Rais, tehes väljasõite Kuldse Kolmurga paikadesse. Chiang Rai sobib mulle: on väiksem, vaiksem ja õdusam kui Chiang Mai. Ööbin Hotellis nimega White House.Chiang Rais näen, kuidas motorollerid tänaval kõik otsa ringi keeravad ja tagasi sõidavad. Selgub et kohalik liikluspolitsei kontrollib kiivri olemasolu mida enamik loomulikult ei kasuta.

Phrae. Phrae asub 4 tunni bussisõidu kaugusel Chiang Raist ja on kuulus oma indigosiniste särkide ning tiikpuu nikerduste poolest. Kel soovi poes käia, tasub ostud teha siit. Inimesed põhja-Tais on erakordselt sõbralikud. Kui külastan õhtul Wat Luangi, siis tuleb abivalmis mungaõpilane võtmetega vastu, soovitab muuseumi külastada ja teeb kõik uksed lahti. Nii ma uitangi seal vaikselt ringi. Sama juhtub siis kui külastan tiikpuu villa Vongburi House välisuksel majahoidjat, ta on nõus tagasi minema, pole hullu mai pen rai. Tiikpuudest ümbritsetud künkal 10 kilomeetri kaugusel Phraest asub Doi Suthepi järel põhja-Tai tähtsuselt teine tempel, Wat Phra That Cho Hae.

Bangkok. Kiirrong Phrae lähedasest Den Chaist väljub õhtul kell 20.30 ja jõuab hommikul 6.00 Bangkokki, koht magamisvagunis maksab 700B. Bangkokis jääb mul veeta 2 päeva. Sõidan jõepaatidega ringi, käin seljakotirändajate lemmikkohas Khao San Roadil ja Banglamboos. Veedan aega Hualamphongi raudteejaama lähedal hiinalinnas, laupäeval sõidan Skytrain rongiga Chatuchaki nädalavahetuse turule. Päev kulub ka kuningalossis ning War Phrae Kaew templites. Bangkokis on märtsis palav, +35C ning ka lühemad otsad on mõistlik tuk-tukiga sõita. Hulk aega kulub seetõttu kauplemisele, sest enamik tuk tuki mehi tahab sind poodidesse vedada.

Mida teha enne reisi
Viisa, tervisekindlustus ja lennupilet http://www.wris.ee/
Vaktsineerimised ja rohud PERH Mustamäe haigla või Merimetsa haigla.
Koopiad reisidokumentidest, juhuks kui midagi läheb teel kaotsi.
Teade EV Välisministeeriumi kodukale reisisihist http://www.vm.ee/

Mida kaasa võtta
Võimalikult vähe asju, Tallinna Lennujaamas kaalusin seljakoti: 5,0 kg, võinuks olla veel vähem.
Üks soe kampsun või fliis, sest konditsioneeriga rongis/bussis on vilu.
Plätud ringi käimiseks ja matkatossud mägedesse.
Medical Kit (malarone, loperamid, veekindlad plaastrid, ibuprofen, jms).
Lonely Planet Thailand, 2003 (juba veidi vana, näiteks Bangkoki metrood sees pole).

Ööbimine
Igas peatuskohas oli hulgaliselt majutuskohti, minu kasutatud kohtades kõikusid hinnad 200B-550B (70-180 krooni) vahel. Hind ja kvaliteet ei ole alati seoses: parim majutus Mae Nam Koki jõel maksis 200B, kõige kehvem Phitsanulokis 350B.

Transport
Kasutasin kõike mis liigub. Odavaim viis on linnalähirongi 3. klass; pikemad otsad konditsioneeriga 2. klass. Teel Den Chaist Bangkokki kasutasin magamisvagunit (10 tundi rongisõitu, 700B).

Üle 2 tunnise bussisõidu puhul valisin konditsioneeriga bussi, muidu nii kuidas juhtus.
Jõepaat Tha Toni ja Chiang Rai vahel küsib 250B, eraldi viie peale rentides tuli 240B inimese peale.

Lisaks muu juhuslik transport: My Dream Guesthouse`ist Mae Nam Kokil tulin ära farmeridziibi kastis koos 12 reisijaga, polnud ka viga.

Alar Vasemägi.