Reede, 8. august 2008

Külalislahkuse maa Gruusia

Legend räägib, et kui jumal rahvastele maid jagas, lasid grusiinid veinil ja lihal hea maitsta ning jäid esmalt üldse maast ilma. Viimaks jumala juurde jõudes selgitasid grusiinid, et veini joomisega tänasid nad teda hea joogi eest. Ei jäänud jumalal muud üle, kui anda grusiinidele viljakas ja kaunis maa, mille ta enda jaoks oli hoidnud.


Sellele ja ka paljudele teistele levinud väidetele grusiinide kohta sain kinnitust nädalasel reisil Gruusias turismivõimaluste uurimise eesmärgil reisides. Eales pole ma külalisena kusagil riigis ennast nii oodatuna tundnud..

Külalised
Grusiinide jaoks kehtib põhimõte – külalised on jumala kingitus. Ja seda ei usu ning kohanda nad oma kultuuri silmakirjalikult, vaid täiesti siiralt. Kui mu Gruusia sõbrad kuulsid, et Põhjamaades on levinud vastupid
i veidi naljaga pooleks väljend külaliste kohta: „tore, et nad tulid, kuid väga hea ka, et ära läksid,“ ehmatasid nad täiesti tõsiselt.

Gruusias näitab perekonna erilist külalislahkust see, milline näeb pidulaud välja pärast peo lõppu. Auravaid roogasid tuuakse lauale veel ka siis, kui kõik külalised on igal juhul kõhu täis söönud. Pika laua äärset piduliku õhtusööki ennast nimetatakse Supra-ks. Supra on Gruusia kultuuri teljeks, kuna juba aastasadu tagasi said mehed laua ääres kokku, tõstsid klaase ja laususid tooste.

„Kui sul käib palju külalisi, oled sa rikas inimene, kui väga vähe, järelikult on sul midagi viga,“ on Gruusias kombeks öelda. Külalislahkust kui terminit kasutatakse grusiine iseloomustades kõikjal maailmas väga palju. Selle väite vettpidavuses veendusin alles siis, kui ise Gruusias ära käisin.

Ja veel üks grusiinide põhimõte külalislahkuse kohta: „Sa pead tegema kõik selleks, et su külalisel ei hakkaks kordagi igav, ega ka ebamugav. Sinu külaline peab sinu juurest lahkuma ainult meeldivate mälestustega.“

Toostid
Iga grusiini jaoks on väga tähtis austada toostiga oma külalisi. Kui peo peremees ehk Tamada (Gruusia kultuuris traditsiooniline persoon,laudkonnas seltskonna juht ja nn toostimeister), annab loa kellegile külalistest veel toosti öelda, on see väga suur au.



Tamada sõna on seaduseks ja kui tema kõneleb, peavad kõik vait olema. Oma klaasist veini juua võib Gruusias ainult siis, kui toost on lausutud. Toostide vahepeal klaasi reeglina ei puudutata. Aga kui veinirüüpamise hetk kätte jõuab, nõutakse sageli - bolomde (põhjani)!

Üks levinumaid tooste: „Ma tahan tõsta toosti meie kallite külaliste auks!“
Üks klassikalisemaid tooste sellel konkreetsel reisil: „Toost Gruusia ja Eesti omavahelise turismialase sideme loomise eest!“
Ja üks meeldejäävamaid tooste: „Kes on tõeline mees? See, kes tõuseb voodist selleks, et puhata. Joome siis tõeliste meeste terviseks!“

Perekond
Perekond ja sõbrad on iga grusiini jaoks kõige tähtsamad maailmas. Tihtipeale elavad ühes kohas koos nii ema, isa, lapsed, vanaemad, vanaisad, tädid, onud, nende lapsed jne. Kui ma grusiinidele rääkisin, et Eestis pigem kolitakse täisikka jõudes vanemate juurest kiiresti minema, et oma elu alustada, oldi selle üle siiralt imestunud. Selle peale selgitasin, et me käime oma vanematel siiski küllalt tihti külas ning olema tihedas suhtluses. Aga grusiini jaoks oli siiski mõistmatu: “Mismoodi on võimalik, et te lähete oma vanemate juurde külla?“ Tõepoolest, sellise nurga alt lähenedes pani mindki mõtlema..



Tants
Üks olulisemaid detaile, mis Gruusia peale mõeldes meenub, on nende rahvatantsud ja tantsimine kui kultuur üldse. Lähemalt uurides selgus, et perfektne tantsusoon ei tule siiski iseenesest – lapsed pannakse juba maast madalast Gruusia rahvatantsu erinevaid elemente õppima ning samuti on vanemad neile eeskujuks igasugustel perekondlikel ja muudel üritustel, kus vähegi võimalus tantsida. Tantsimisel on tegelikult ka kasulik toime – kuna enamik grusiinide üritustest toimub rahvustoitude söömise, (kodu)veini joomise ja toostide saatel, aitab vahepealne tants mõnusalt nii seedimisele kaasa kui ka peal selgemaks saada.
Enamik tantsudest iseloomustavad lahingus käimist, selle võitmist ning võidukat kojusaabumist.

Vein
Gruusias on ligi 6 tuhat erinevat viinamarjasorti, millest igaühest on omakorda võimalik saada mitut erinevat tüüpi veini. Prantslased olevat siinkohal grusiinide ees mõtteliselt kummardanud ning teavitanud, et maailma esikoht viinamarjaliikide rohkuse koha pealt kuulub grusiinidele. Kui rääkida faktidest ja viinamarjasortide arvukusest, siis selle järgi võib öelda küll, et Gruusia on veiniriik.

Grusiinid enamasti pudeliveini ei joo, vaid valmistava seda ise. Need, kel omal viinamarjad ei kasva, ostavad veini mõnelt sõbralt või sugulaselt näiteks Kahheti veinipiirkonnast.


Maiustused ja maitseained
Kindlasti tasub külastada erinevaid turge. Maitseained on laotud pilkupüüdvatesse värvilistesse püramiid-kuhjadesse ja turumüüja selgitab lahkelt, millise roaga milline maitseaine kõige paremini kokku sobib. Ilmselt kuulsaim Gruusia maitseaine kannab nime “Svaneti sool”. Tegemist on kollase, ürtidega maitsestatud meresoolaga.

Levinuim Gruusia maiustus on suitsuvorsti meenutavad churchella-d. Tegu on niidi otsa aetud pähklitega, mida on mitmeid kordi magusasse viinamarjamahla kastetud ja hiljem kuivama jäetud.

Stalini muuseum
Väidetavalt ainus Stalini muuseum asub Gruusias, Gori linnakeses.
(www.stalinmuseum.ge). Muuseumis saab üldise ülevaate Stalini lapsepõlvest, kirjanikuhobist ning poliitilistest tegudest. II maailmasõja kohta on aga infot kummastavalt vähe.. Gorisse on kõige lihtsam tulla elektrirongiga.

Tbilisi

Gruusia pealinn Tbilisi on nime saanud gruusiakeelsest sõnast thbili (eesti k ‘soe') kuumaveeallikate järgi, millel arvati olevat ravitoime ning mille juurde linn rajati. Allikatel on juba sajandeid olnud kümbluskohad. Kesklinnaski asub populaarne saunakompleks, kus kümmelda saab. Ideoloogialt sarnanevad saunad Türgi sauna stiiliga. Arhitektuurimälestised on teine pealinna võtmesõna.


Batumi
Batumi on ammustest aegadest tuntud musta mereäärne kuurortlinn, mis asub Adžaaria osariigis. Linnal on imeilus valgustatud pargiga promenaad, palju erineva stiili restorane ning rahvusvahelise kuulsuse saavutanud parasvöötme taimeliike esindav botaanikaaed. Eriti ilus on öine tuledes Batumi.

Linnast Türgi piirini on ca 30 km. Kohalikud teadsid rääkida, et läbi aegade on islamiusulistel türklastel kombeks olnud vabama suhtumisega Gruusias pidudel käia. Tänaseks on sellest kujunenud lausa uudne turismiliik, kus türgi noored Gruusias, eriti batumis puhkamas käivad.

Mäesuusatamine
Talvest kuni hiliskevadeni saab Gruusias ka suusatada. Tuntumaid kohti selleks on Thbilisist 120 km kaugusel asuv Gudauri külake, kuhu saab mööda mägiteed sõites. Sobib nii algajatele, kui kogenud sõitjatele. Väidetavalt on võrreldes Elbrusega ja Tsegetiga, mis asuvad ka samas kandis, Gudauri nõlvad laugemad.

Ekstreemsportlastele pakutakse ka heli-skiing-ut, mille puhul viiakse seltskond suusahuvilisi mägedesse puutumata lume alale helikopteritega.

Mägimatkad.
Terves Gruusias on väga populaarne harrastada mägimatkamist, telkida, käia liustikel ning püüda mägijõgedel kala.

Grusiinid endast.
Kui grusiin lahkub oma majast, esindab ta igal hetkel oma perekonda. Kui grusiin lahkub oma kodulinnast, esindab ta igal hetkel oma kodulinna. Kui grusiin läheb välisriiki, esindab ta igal hetkel tervet Gruusiat.

Kuidas Gruusiasse minna?
Võib omapäi, võib läbi reisibüroo – kuidas parasjagu hakkamist ja soovi reisikorraldusega tegeleda. Hetkel on mugavai
m AirBaltic-u lend Tallinn-Riia-Tbilisi. Lend läheb Tallinnast õhtul hilja välja ning koos ümberistumesele kuluva ajaga olete öösel kella 3 paiku Tbilisis. Lennuaeg kokku on ca 5,5 tundi. Veidi ebamugav on aga see, et tagasilend on väljumisega öösel kell pool neli. Igal juhul on mõttekas tagasilennu eel öösel väljumisaega lennujaamas oodata, kuna linna peal öösel kohvritega ringi liikuda on keeruline ning lennujaamas pagasi hoiustamiseks vastav hoiuruum puudub.

Tbilisist edasi liikumiseks on Gruusias mõistlik rentida auto koos autojuht-giidiga. Hinnad on mõistlikud – kõik on läbirääkimistes kinni. Võib proovida ringi liikuda ka omal käel, kuid seda soovitan ainult nendele, kellel vene keel vabalt suus ning mägedes sõitmise kogemus olemas.

Faktid:
- Hooaeg: parim aprillist oktoobrini
- Pindala: 69 700 km2
- Rahvaarv: 4,8 miljonit in
- Pealinn: Tbilisi
- Riigi tunnuslause: "Tugevus on Ühtsus"
- Riigikeel: gruusia, kuid kasutusel ka vene, abhaasi, osseedi keel
- Rahaühik: Lari
Allikas: Wikipedia.

- Naabrid: Venemaa, Aserbaidžaan, Armeenia, Türgi
- Tallinnast Gruusiasse lendavad lennufirmad: airBaltic, FlyLAL, Czech Airlines.
- Eesti saatkond: avatud al. 2006. aastast
- Eesti kodanikul on võimalik viibida Gruusias ilma viisata turismi eesmärgil kuni 90 päeva.

Riigikeel.
Riigikeel on loomulikult Gruusia keel, kuid saab hakkama nii inglise kui vene keelega. Arvesse peaks aga võtma seda, et noorem generatsioon valdab vabalt inglise keelt, vene keelt aga vähe. Vanema generatsiooniga on olukord aga täpselt vastupidine – inglise keelt ei osata peaaegu üldse, kuid see-eest vene keel on kui teine emakeel.

Dajana Tiitsaar.

Euroopa kuumim sihtkoht Horvaatia

Rooma-ajast pärit arhitektuuri ja ajalugu, looduskaunid saared, linnamelu Dubrovnikus, Splitis ning Zagrebis. Jalgratturite, matkajate, surfajate, sukeldujate ja kaljuronijate meka.

Iseseisvale reisijale pakub Horvaatia avastamiseks erinevaid võimalusi, näiteks:
  • Ajalooline Dubrovnik ning saared: Mljet, Korchula ning Hvar.
  • Horvaatia rahvuspargid: Krka kuristikud ning joad, Paklenica mäed ning kaljud, Plitvice järved ning kosed.

Dubrovnik. Erinevalt teistest Vahemere-äärsetest paikadest on Dubrovnik massiturismist kõrvale jäänud, mis teeb iseseisva reisimise meeldivaks. Kohalik rahvas elatub veini- ja oliivõli tootmisest, kalapüügist ning turismist.

Mljet saar. Mljet asub 2 tunni praamisõidu (Jadrolinja) kaugusel Dubrovnikust. Maabumine Sobra sadamas, sealt edasi bussiga Mljet rahvusparki.

  • Järved Malo Jezero ja Veliko Jezero
  • Benediktiinlaste klooster Veliko Jezero järvel asuval saarel
  • Viienda sajandi Rooma loss Polaces

Korchula, Orebic saared. Mljetilt Korchulale pääseb praamiga. Peatu keskaegses Korchula linnas ja külasta kindlust. Kui mahti, tee kõrvalepõige 2,5 km kaugusel asuvale Orebicitile Peljeshaci poolsaarel, seal on parimad rannad puhkuseks ning matkarajad Ilja mäe (960m) ümbruses.

Hvar saar ja linn. Lopsaka loodusega päikesepaisteline “Horvaatia Madeira”, kus ilm sedavõrd hea et hotellid annavad hinnaalandust pilves ilma korral. Lumesaju korral tuba tasuta!

  • Gooti stiilis lossid 13. sajandist
  • Stari Grad vanalinn

Split, Horvaatia suuruselt teine linn. Diocletianuse loss on parim säilinud ehitis Rooma-ajastust, üle 200 ehitise lossi piirides on koduks 3000 elanikule, lisaks poed, kohvikud ning restoranid. Kõrvalepõige Vis linna Vis saarel, mis oli Jugoslaavia armee poolt suletud kuni 1989 aastani, omalaadne Horvaatia versioon meie Pakri saartest.
Kui on tahtmist ning aega, siis edasi rahvusparkidesse...

Sibenik, Krka rahvuspark. Rongisõit Splitist Shibenikissse kestab 3 tundi, sealt edasi poole tunni bussisõidu kaugusel Skradin Buki. - Krka jõe äärses rahvuspargis asuvad 200m kuristikust langevad kosed. - Suple Krka suurima kose Skradiski Buk all.

Paklenica rahvuspark, Mala- ja Velika Paklenica. Sõida Zadarisse (3h bussiga), sealt edasi 45km Starigradi.- Ühepäevane jalgsimatk kuristike veerel (Mala- ja Velika Paklenica). Harjuta kaljuronimist 40m seinal. Edasijõudnutele sobib 350m sein...

Plitvice järvede rahvuspark. Kolme tunni bussisõidu kaugusel Zadarist. Hulgaliselt eri tasapindadel asuvaid erineva värvusega järvi. Joad ning kosed, ehk langev vesi erinevates vormides.

Lühike reisikiri Omaani sultanaati

Reisiseltskond oli 5-liikmeline: mina koos naise ja pojaga, lisaks peretuttavatest abielupaar. Seltskonna liikmeil oli varasem islamiriigi kogemus Maroko, Egiptuse ja Tuneesia näol. Omaan ületas positiivselt kõigi ootused.

Omaan oli pikka aega välismaalastele suletud. Alles hiljaaegu, 1970-ndatel hakkas riik võõramaalaseid sisse laskma. Ka tänapäeval jääb Omaan turistide hordidest puutumata, mis võimaldab näha kohalikku kultuuri ning ehedat eluolu. Omaan on puhas riik, korraliku teedevõrgu ja maailma tipptasemel meditsiiniteenusega. Omaan ei ole odav külastada, seljakotiga reisimist seal ei toimu. Erinevalt Egiptusest ja Marokost kohtab rännumees Omaanis lumivalgetes rahvusriietes väärikaid, uudishimulikke, haritud ning kauneid elanikke. Samas pole riik (loe: valitseja) nii konservatiivne kui Saudi-Araabias, erinevalt viimasest tohivad Omaani naised autot juhtida, lisaks on neil muidki vabadusi. Kuritegevus praktiliselt puudub, õhtul võib kõikjal ringi jalutada ja turgusid külastada. Turul ehk soukis on müüjad uudishimulikud, kuid kauplevad teatud piirini, mitte keegi ei jookse sulle järgi ega tiri oma poodi tagasi. Jaanuaris 2002 Muscatis välismaalasi praktiliselt polnud, 2001 aasta septembrisündmused New Yorgis peletasid turistid islamimaadest eemale. Erinevalt Dubaist pole Omaanis ka võõrtööliseid Pakistanist ja Indiast, vajalikud tööd teevad kohalikud ise.

Poliitika: Omaani valitseb Sultan Qaboos: kõva käe ja hea südamega valgustatud monarh, kõik jumaldavad teda. Kahjuks pole tal järeltulijaid, sestap on tulevik ebaselge, kuid Allah leiab omaanlastele hea lahenduse, loodetavasti.

Mida Omaanis teha ja näha: Pealinn Muscat, siin leiab 16 saj. portugaallaste poolt ehitatud kindlused, Portugalil ei õnnestunud kunagi rannikult sisemaale tungida, sest kohalikud hõimud osutusid liig-kõvadeks vastasteks. Muscati turgu loetakse Araabiamaade parimaks, seal müüakse rahvuslikke pistodasid (khanjar) beduiinide ehteid ja viirukit. Viirukipuud kasvavad Omaani lõunarannikul Salalah kandis, keskajal veeti viirukit Euroopa kirikutesse mööda iidseid karavaniteid. Lisaks tasub vaadata sultani paleed ja kaunist linnaäärset mošeed. Jabrin, on taastatud sisemaa kindlus, tore paik ajaloohuvilisele. Wahiba sands,kujuta ette 40-50m kõrguseid lõputuid liivaluiteid. Elasime 2 päeva kõrbes, külastasime bedu peret, tegime hullumeelse džiibisõidu koos kohalikega, nautisime suurepärast õhtusööki luidete vahel ja sõitsime puhastverd rallikaameliga. Öine täiskuu ja kooljalikud varjud keset kõrbe – milline elamus! Sõitsin lumelauaga luidetelt alla, erilist hoogu üles ei saanud seevastu ülesronimine võttis võhmale.

Mida ei tasu Omaanis otsida/teha? Napsi võtmine on keeruline ja kallis, kohalikel on null-tolerants alkoholi suhtes. Ka meie pidasime kuivast seadusest kinni, milleks jamada. Ööklubid ja lõbustusasutused Muscatis puuduvad. Üksikud naised linnatänavail - kohalikud ei saa sellest aru ja võib tekkida probleeme. Seevastu lapsega jalutav naine – palun väga, emasid austatakse väga. Riietus – meestel pikad püksid ja –särk, naistel pikad riided ja rätik pähe. Jalutades liiguvad mehed ees, naised järel, vasaku käega ei sööda jms.

Kokkuvõtteks: Meeldis see, et Omaan on tõeliselt ehe, mitte mingi turistikas. Kohalikud on väärikad, sõbralikud ja haritud, nad teevad oma igapäevast tööd ja ei veeda aega shopates nagu Dubais või tänavanurgal passides nagu Marokos. Tagasitulek Dubaisse oli meile paras kultuurishokk: kogu araabiapärane väärikus asendus kullaturu lärmiga, pakistanlaste, hindude ja linnakäraga. Olime igatsusest haiged, kõik tahtsime Muscatisse tagasi minna.

Praktiline info: Viisa: Dubai viisaga peaks Omaani saama, see tasub üle kontrollida.Dziip on vajalik juhul kui plaanis Wahibasse minna või offroadi teha, muul juhul sobib tavaline sõiduauto. Rannal peesitamine pole võimalik, selleks on hotellidele kuuluvad mereäärsed majad.

Alar Vasemägi.

Põhja-Tai kuldsed templid ning mägihõimud

Tai on põhja-lõuna suunas pikaks venitatud ja vahemaad suured, piiratud aja tõttu (2,5 nädalat) valisin reisimiseks Tai põhjaosa (ajalugu, iidsed templid ja mägihõimud). Riigi lõunaosa (saared, ookean, loodus) jääb järgmiseks korraks. Tai on seljakotiga rändajale sobiv, sest transpordivõrk on tihe, majutuskohti jagub igale maitsele, kohalikud on sõbralikud, hinnad madalad ning Tai köök suurepärane. Parim aeg reisiks on november-märts. Aprill-juuni on Tais palav ja juuli-november vihmaperiood.

Iseseisvalt reisimine vajab eeltööd. Reisibüroo abil saab tellida lennupileti, reisi- ja tervisekindlustuse ning viisa, vt http://www.wris.ee/ . Saabudes Bangkokki hilisõhtul on mõistlik broneerida esimene öö hotellis, hiljem saab kohapeal odavamalt. Tasub soetada reisijuht Lonely Planet või Rough Guide http://www.lonelyplanet.com/, http://travel.roughguides.com/ Reisifoorumitest on samuti abi, näiteks http://www.trip.ee/. Vaktsineerimised A-hepatiidi ja kõhutüüfuse vastu ning malaariarohud sain Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Tai rahaühik on baht, Tallinnas Uue tänava Tavidi valuutavahetuses tasub vahetada 500B ja 100B kupüüre. Kohapeal viibides on võimalik Hansapanga deebetkaardiga sularaha välja võtta, linnades saab majutuse eest krediitkaardiga maksta.

Paindlik reisiplaan. Piisab kui on üldjoontes teada milliseid kohti külastada, juba teel olles tekivad uued ideed ja soov mõnes paigas kauemaks jääda. Häid vihjeid sihtkohtade ning majutuse osas saab teistelt rändajatelt. Teinekord on mõistlik kamba peale sõiduvahend rentida, näiteks Tha Tonist Chiang Rai suunas sõitmiseks rentisime viie peale jõepaadi, kokku 1200B.
Bangkok - Ayuthaya Otsustan, et jätan Bangkoki reisi lõppu, sestap lähen lennujaamast otse Don Muangi raudteejaama ja 11 bahti (4 krooni) eest saan 90 km kaugusel asuvasse Ayuthayasse. Tai kohalikud linnalähirongid meenutavad lapsepõlve Tartu-Petseri ronge puuistmete ja peatustega iga posti juures. Ayuthaya on endine Siiami riigi pealinn kus 400 aasta vältel 14.-18. sajandil valitsesid erinevad kuningadünastiad. Endise pealinna hiilgust meenutavad varemed on Unesco kaitse all ja laiuvad üle linna laiali. Parim viis Ayuthaya`s liikuda on mootorratta tagaistmel, 20B eest saab linna piires kõikjale. Jõe ääres on guesthouse`id reas, majutusega probleeme pole.

Lopburi. Siiami kuningas Narai I lõi “varupealinna” Ayuthayast 60 kilomeetrit põhja suunas, siis kui hollandlased 17.sajandil Ayuthayad vaenasid. Lopburi suurim vaatamisväärsus on kuningaloss Wat Phra Narai Ratchaniwet ja ajaloomuuseum. Selgub et Narai I ning Prantsuse päikesekuningas Louis XIV olid usinad kirjasõbrad, vähe ei puudunud et Siiam oleks katoliku usku pööratud. Tai-keelne sõna farang (prantslane) tähistab kõiki välismaalasi. Tänapäeval on Lopburit üle võtmas ahvikari, kes päeval elutseb raudtee taga templis ning õhtu saabudes liigub linna. Kohalikud elanikud on ahvidega hädas, ehitavad tõkkeid akende ja antennide ümber, usk ei luba ahvidele liiga teha. Ahvide Linnas Lopburis on hulgaliselt turiste. Need kes üritavad ahve toiduga lähemale meelitada et paremat pilti saada, peavad olema ettevaatlikud: kui modellid pole toidukogusega rahul siis teevad fotograafile kambaka.

Phitsanulok. Oli 25 aastat Siiami pealinn (1448-1488). Phitsanuloki Wat Ratburani templis on väga uudishimulikud mungaõpilased, kes uurivad saabunud võõramaalaselt kust pärit ja kuhu minek. Küsimuste-vastuste voor kestab 2 tundi, jõuame rääkida isegi Saaremaa jääteest. Mungad ei mõista kuidas on võimalik autoga jää peal sõita, +35C kuumuses hakkan isegi kahtlema. Lahkudes on jalad templis põlvitamisest kanged, hiljem saan teada et sellise vestluse nimi on monk chat.Rongisõit Phitsanulokisse kestab 3 tundi, naabrist tailanna annab esimese tai-keele tunni, mis põhja-Tais liikudes osutub väga vajalikuks.

Sukhotai. Sukhotai on Tai riigi esimene pealinn 13.-14.sajandist. Selle kunagi õitsva linna varemed laiuvad kilomeetrite kaupa laiali, moodustades Sukhotai ajaloopargi linnast 12 km läänes. Pargis liikumiseks rendin jalgratta ja väntan tohutute templite, Buddha kujude ja tornide vahel. Ajaloopargi ja linna vahel liiguvad bussid, seega transpordiprobleemi pole.

Lampang. Sukhotaist 4 tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Lampangi jõudes tajun erinevust: põhja-Tais on ohtralt tiikpuu ehitisi millel esimene korrus puudub, hooned on ehitatud puidust vaiadele. Lampang oli veel 100 aastat tagasi põhja-Tai puidutööstuse keskus, kuid ohtra langetamise tõttu on tiikpuu kaitse all ja ehitusmaterjalina seda ei kasutata. Lampangi puidutöösturid ehitasid linna mitmed templid (Wat Si Chum), nende endi majad on samuti vaatamisväärsus (Baan Sao Nak). Lampangist Chiang Mai suunas asub Tai elevantide treeningkeskus, kus kolmepäevase kursuse lõpetaja saab mahout (elevandijuhi) tunnistuse. Piirdun lühikese visiidiga, elevandi juhtimise oskust mul selles elus tarvis ei lähe.

Chiang Mai. Chiang Mai on ligi 200 000 elanikuga põhja-Tai keskus, siin leidub kõike: õhtune turg linnamüüri ääres, Tai massaazi-, kokanduse- ja meditatsioonikursused; raamatupoed ja go-go baarid. Reisifirmad pakuvad 1-4 päevaseid väljasõite loodusesse, kaljuronimist jne. Siin liigub kohalikesse oludesse sisse sulandunud eurooplasi kes suhtlevad tai keeles, ostavad turult toite millele ma ei oska nimegi anda, vuravad motorolleritega ringi ning naudivat elu täiega. Arvestades et nuudlisupi quai tian saab kätte 20B (7 krooni) eest ja hotellituba kuuks ajaks maksab 6500B (2200 krooni), pole imestada miks keegi ei kiirusta koju naasmisega. Chiang Mai kasutatud raamatute poes on reegel kui tagastad ostetud raamatu, siis saad pool rahast tagasi.

Külastan Doi Suthepi mäel 14. sajandist käigus olevat Wat Phra That Doi Suthep templit, see on põhja Tai kõige püham koht.

Tha Ton ja mägihõimud. Mae Nam Kok jõe ääres asub sümpaatne linn nimega Tha Ton. Siinkandis on häid matkaradu mägihõimude juurde, peamiselt Karen, Lahu, Lisu ja Akha. Garden Home Guesthouse korraldab matku ning löön kampa kahe belglase ja kahe hollandlasega. Järgmisel päeval kohtame teejuhti, 42 aastast rõõmsameelset Kareni küla meest nimega Renato. Retk läheb üle küngaste, põldude ning läbi rajaäärsete külade. Külades on koerad, kanad, sead kõik segiläbi koos, inimesed toimetavad oma igapäevaseid tegemisi.Pikakaelaliste Karenite küla on siiski erinev, turistide suure arvu tõttu tegelevad nad ainult käsitöö ja müügiga, Mae Hong Soni kandis tuleb kuuldavasti pilet osta külasse sisenemisel. Meil asi nii hull ei ole, sest Renato tunneb külavanemaid ning meid võetakse heameelega vastu. Pildistamiseks küsime luba, inimesed on rõõmsad ja sümpaatsed. Sööme kohalikega lõunat ja siis jälle edasi. Mägedes hõljub suitsuving ja kostub põlemise ragin - põllumehed teevad küngastel alet. Imestame kuidas nad maju maha ei põleta, sest põlengud on kohati päris lähedal. Õhtul jõuame küngaste vahel laiuvasse bambuse- ja metsatihnikusse, meiega liituvad kaks Kareni noormeest. Bambusest valmistatakse magamisasemed, sööginõud ja kõik mis tarvis. Teejuhid on hoolitsenud õhtusöögi eest, isegi kohvi keedame bambustorude sees. Üheskoos lahendame ära pudeli “Kareni küla viskit” ehk riisipuskarit. Hommik enne teeleasumist algab üllatusega: on pühapäev, meie teejuhid meisterdavad bambusest risti, võtavad välja palveraamatu ning peavad maha jumalateenistuse. Karenid on katoliiklased! Tai riigis 95% elanikest on budistid, 4% islamiusulised ja 1% jaotub ülejäänud usundite, sh kristlaste vahel.Õhtul jõuame tagasi Mae Nam Koki äärde, jätame teejuhtidega hüvasti ning rendime jõepaadi Chiang Rai suunas. Üks belglastest on kuulnud jõeäärsest kohast nimega My Dream Guesthouse, mydreamguesthouse@hotmail.com, otsustame jääda juhul kui paik meeldib. Mae Nam Kokil on vesi madal ja kivid põhjas püsti, tunniajalise sõidu järel peatub paat bambusest sara kõrval, kas tõesti My Dream? Siiski mitte, paadimees väidab et edasine lõik ei ole reisijatega koos läbitav, vinname seljakotid selga ja astume pool kilomeetrit allajõge. Peagi jõuame MyDream House`i, see on kaunis paik jõe ääres, koha omanik Nam tervitab meid laia naeratusega kaldalt, bungalo hinnad algavad 200 bahtist.

Chiang Rai. Need kes leiavad Chiang Mai liialt kärarikka, veedavad aega Chiang Rais, tehes väljasõite Kuldse Kolmurga paikadesse. Chiang Rai sobib mulle: on väiksem, vaiksem ja õdusam kui Chiang Mai. Ööbin Hotellis nimega White House.Chiang Rais näen, kuidas motorollerid tänaval kõik otsa ringi keeravad ja tagasi sõidavad. Selgub et kohalik liikluspolitsei kontrollib kiivri olemasolu mida enamik loomulikult ei kasuta.

Phrae. Phrae asub 4 tunni bussisõidu kaugusel Chiang Raist ja on kuulus oma indigosiniste särkide ning tiikpuu nikerduste poolest. Kel soovi poes käia, tasub ostud teha siit. Inimesed põhja-Tais on erakordselt sõbralikud. Kui külastan õhtul Wat Luangi, siis tuleb abivalmis mungaõpilane võtmetega vastu, soovitab muuseumi külastada ja teeb kõik uksed lahti. Nii ma uitangi seal vaikselt ringi. Sama juhtub siis kui külastan tiikpuu villa Vongburi House välisuksel majahoidjat, ta on nõus tagasi minema, pole hullu mai pen rai. Tiikpuudest ümbritsetud künkal 10 kilomeetri kaugusel Phraest asub Doi Suthepi järel põhja-Tai tähtsuselt teine tempel, Wat Phra That Cho Hae.

Bangkok. Kiirrong Phrae lähedasest Den Chaist väljub õhtul kell 20.30 ja jõuab hommikul 6.00 Bangkokki, koht magamisvagunis maksab 700B. Bangkokis jääb mul veeta 2 päeva. Sõidan jõepaatidega ringi, käin seljakotirändajate lemmikkohas Khao San Roadil ja Banglamboos. Veedan aega Hualamphongi raudteejaama lähedal hiinalinnas, laupäeval sõidan Skytrain rongiga Chatuchaki nädalavahetuse turule. Päev kulub ka kuningalossis ning War Phrae Kaew templites. Bangkokis on märtsis palav, +35C ning ka lühemad otsad on mõistlik tuk-tukiga sõita. Hulk aega kulub seetõttu kauplemisele, sest enamik tuk tuki mehi tahab sind poodidesse vedada.

Mida teha enne reisi
Viisa, tervisekindlustus ja lennupilet http://www.wris.ee/
Vaktsineerimised ja rohud PERH Mustamäe haigla või Merimetsa haigla.
Koopiad reisidokumentidest, juhuks kui midagi läheb teel kaotsi.
Teade EV Välisministeeriumi kodukale reisisihist http://www.vm.ee/

Mida kaasa võtta
Võimalikult vähe asju, Tallinna Lennujaamas kaalusin seljakoti: 5,0 kg, võinuks olla veel vähem.
Üks soe kampsun või fliis, sest konditsioneeriga rongis/bussis on vilu.
Plätud ringi käimiseks ja matkatossud mägedesse.
Medical Kit (malarone, loperamid, veekindlad plaastrid, ibuprofen, jms).
Lonely Planet Thailand, 2003 (juba veidi vana, näiteks Bangkoki metrood sees pole).

Ööbimine
Igas peatuskohas oli hulgaliselt majutuskohti, minu kasutatud kohtades kõikusid hinnad 200B-550B (70-180 krooni) vahel. Hind ja kvaliteet ei ole alati seoses: parim majutus Mae Nam Koki jõel maksis 200B, kõige kehvem Phitsanulokis 350B.

Transport
Kasutasin kõike mis liigub. Odavaim viis on linnalähirongi 3. klass; pikemad otsad konditsioneeriga 2. klass. Teel Den Chaist Bangkokki kasutasin magamisvagunit (10 tundi rongisõitu, 700B).

Üle 2 tunnise bussisõidu puhul valisin konditsioneeriga bussi, muidu nii kuidas juhtus.
Jõepaat Tha Toni ja Chiang Rai vahel küsib 250B, eraldi viie peale rentides tuli 240B inimese peale.

Lisaks muu juhuslik transport: My Dream Guesthouse`ist Mae Nam Kokil tulin ära farmeridziibi kastis koos 12 reisijaga, polnud ka viga.

Alar Vasemägi.

Neljapäev, 7. august 2008

Himaalaja algajale matkahuvilisele.
Himaalaja, tõlkes Jää Kodu, laiub läbi mitme riigi, sealhulgas Hiina, Nepaali, Pakistani ning India. Himaalaja seitsme üle 8000 meetrise tipu seas leidub ka maailma kõrgeim - Mount Everest.

Uus matkapiirkond India Garhwali piirkonnas.
Meie reisiseltskond tegi tutvust jõukohaste matkaradadega Himaalaja India osas, täpsemalt Garhwalis. Sealkandis asus meie retke sihtkoht, Dodi-Tali mägijärv.
Kuni 1999 aasta India-Pakistani piirikonfliktini käisid matkahuvilised põhiliselt India Kashmiris, pärast lahinguid Kargili kandis hakati aga otsima uusi sihtkohti. Viimasel ajal populaarsust koguv Garhwali piirkond on hästi ligipääsetav ning seal asub ka India kõrguselt teine tipp - 7800 meetrine Nanda Devi.

India muutus eestimaalaste seas nõutud sihtkohaks pärast otselennu avamist Helsinki ja Delhi vahel kui Finnair langetas lennupileti hinna 5000 kroonini. Paljud tegid siis esmatutvust Rajasthaniga, vähem inimesi reisis päris põhja-Indias asuvatesse pühadesse linnadesse Haridwari, Rishikeshi ning edasi Himaalaja nõlvadele.

Pealinn Delhi ning pühad linnad Haridwar ja Rishikesh.
Delhi on esmapilgul ehmatav ja häiriv, kuid samas kaasakiskuv ning põnev elamus. Delhist põhja suunas asuvasse Haridwari sõidame öise Mussoorie ekspress-rongiga. Pühast linnast Haridwarist ning lähedalasuvast Rishikeshist voolab läbi Gangese jõgi, seal peetakse miljonite osavõtjatega usuüritust Kumbh Mela`t. Mõlemad linnad on kuulsad hindu templite ja joogaõpetuse poolest, valitseb kuiv seadus ning pakutakse vaid taimetoitu. Inimesed Põhja-Indias pole nii pealetükkivad kui pealinnas: peatudes teel Rishikeshi vaatame kohalikes poodides ringi, kus poepidaja saadab meid küll uudishimuliku pilguga, kuid ei halloota kõvahäälselt ega paku kaupa.

Matk Kalyanist üles Dodi Tali ja tagasi.
Meie matka alguspunkt on Haridwarist mõnetunnise bussisõidu kaugusel Himaalaja nõlval asuv Kalyani küla (1900m). Sealt alates kerib rada mööda rododendronitega palistatud orunõlvu pidi ülespoole. Meil harjumuspärased rododendronipõõsad omandavad Himaalajas gigantlikud mõõtmed, tüvede läbimõõdud ulatuvad koguni poole meetrini. Oleme teekonnal, kus rajaäärses rohu sahistavad sisalikud ja peade kohal sätendavad lumised tipud. Enamus matkarajast on lauge tõus, siiski tuleb meil ületada ka kiirevoolulisi mägiojasid. Teele jääb Agoda küla oma argiselt rahuliku kulgemisega, aeg-ajalt liiguvad mööda rada meile vastu külamehed eeslitega ja naised kes tassivad seljas puunotte. Naistel on kaasas kudumisvardad mida nad igal puhkehetkel kibekiiresti liigutavad. Väikeses külakoolis õppivad särasilmsed lapsed piidlevad igat möödarühkivat võõrast uudishimulikult. Telkimiseks sobiv paik leidub Agodast paar kilomeetrit edasi. Suvised Himaalaja ööd on 2500m kõrgusel veel üsna soojad ja selged, lumepiir algab mägedes 3500 meetri pealt ja siis langeb temperatuur järsult.

Teisel päeval jätkub teekond 14km pikkuse tõusuga mööda kauneid oruservi. Mõned teelõigud on keerulised läbida, ronime ülespoole nagu mööda redelit. Nendime, et Himaalajas nõuavad ka madalad rajad head füüsilist ettevalmistust.

Dodi-Talis avanev vaade tasub nähtud vaeva: mägede vahele peitunud maalilise järve ääres asub väike Hindu tempel, selges raudkülmas vees lööb lupsu haruldane kuldne Himaalaja forell. Viime kohalikule pühamehele Babale toitu, tasuks õnnistab Baba meie tegemisi ning annab loa järve äärde telkida. Baba abilised on praktilise meelega, poseerivad meelsasti fotograafidele ja küsivad raha pildistamise eest. Ööd Dodi Talis on selged ja jahedad, öine temperatuur 3300m kõrgusel langeb +5 kraadini.

Dodi Talist alla Kalyani naasmine läheb oodatust lihtsamalt, kahe päevaga möödume tuttavaks saanud paikadest. Matkajaid meile vastu ei liigu, sest aprillis hooaeg alles algab.

Nepaali abimehed.
Õigluse mõttes tuleb ära märkida, et kasutasime kandjate ehk porterite abi. See tähendab, et iga reisiseltskonna liige tassis üles oma seljakoti, muu kraami nagu telgid ja toit vedasid üles Nepaali päritolu kandjad. Need heatujulised ja sitked sellid värbas matkabüroo varakult enne retke algust ja kokku saime nendega Kalyani küla juures.


Reisisoovitused.
Parim aeg on Himaalaja India osas paiknevatel nõlvadel matkata aprillis, mais ja juunis. Pealinnas Delhis valitseb sel ajal põrgukuumus, kuid Haridwaris annab palavus järele ning Himaalajasse jõudes on temperatuur juba täiesti talutav.


Lihtsad matkad India Garhwali piirkonnas kestavad üldjuhul 7 päeva ja erineva raskusastmega radade valik on lai. Allpool mõned variandid huvilistele:
Ganga -Track algusega Gomuqh`ist kuni Tapovani (4200m)
Roopqund-Trek, viib üles kuni 4800m.
Yamunotri, algusega Kalyanist (1900m) läbi Dodi Tali Yamunotri templini.
Kumari Pass, eemalt jälgitav 7800 kõrgune Nanda Devi.
Himalaya Encounter algusega Siyarsaurist (750m) üles kuni 4200m - on aastaringne marsruut.
Lillede Org, valley of flowers, parim aeg külastamiseks on juulist septembrini.
Dodi Tal, algusega Kalyanist (1900m) ja edasi Dodi Tali järveni (3300m) – see on lihtsam ja lühem rada ning läbitav ka nelja päevaga.

Mida kaasa võtta.
Magamiskott, head matkasaapad, soojad riided ja päikesekaitsevahendid.

Lisainfo.
Wris Puhkusereisid, Tornimäe 5, tel: 6164423 e-mail: kesk@wris.ee