Lühike reisikiri Omaani sultanaati

Reisiseltskond oli 5-liikmeline: mina koos naise ja pojaga, lisaks peretuttavatest abielupaar. Seltskonna liikmeil oli varasem islamiriigi kogemus Maroko, Egiptuse ja Tuneesia näol. Omaan ületas positiivselt kõigi ootused.

Omaan oli pikka aega välismaalastele suletud. Alles hiljaaegu, 1970-ndatel hakkas riik võõramaalaseid sisse laskma. Ka tänapäeval jääb Omaan turistide hordidest puutumata, mis võimaldab näha kohalikku kultuuri ning ehedat eluolu. Omaan on puhas riik, korraliku teedevõrgu ja maailma tipptasemel meditsiiniteenusega. Omaan ei ole odav külastada, seljakotiga reisimist seal ei toimu. Erinevalt Egiptusest ja Marokost kohtab rännumees Omaanis lumivalgetes rahvusriietes väärikaid, uudishimulikke, haritud ning kauneid elanikke. Samas pole riik (loe: valitseja) nii konservatiivne kui Saudi-Araabias, erinevalt viimasest tohivad Omaani naised autot juhtida, lisaks on neil muidki vabadusi. Kuritegevus praktiliselt puudub, õhtul võib kõikjal ringi jalutada ja turgusid külastada. Turul ehk soukis on müüjad uudishimulikud, kuid kauplevad teatud piirini, mitte keegi ei jookse sulle järgi ega tiri oma poodi tagasi. Jaanuaris 2002 Muscatis välismaalasi praktiliselt polnud, 2001 aasta septembrisündmused New Yorgis peletasid turistid islamimaadest eemale. Erinevalt Dubaist pole Omaanis ka võõrtööliseid Pakistanist ja Indiast, vajalikud tööd teevad kohalikud ise.

Poliitika: Omaani valitseb Sultan Qaboos: kõva käe ja hea südamega valgustatud monarh, kõik jumaldavad teda. Kahjuks pole tal järeltulijaid, sestap on tulevik ebaselge, kuid Allah leiab omaanlastele hea lahenduse, loodetavasti.

Mida Omaanis teha ja näha: Pealinn Muscat, siin leiab 16 saj. portugaallaste poolt ehitatud kindlused, Portugalil ei õnnestunud kunagi rannikult sisemaale tungida, sest kohalikud hõimud osutusid liig-kõvadeks vastasteks. Muscati turgu loetakse Araabiamaade parimaks, seal müüakse rahvuslikke pistodasid (khanjar) beduiinide ehteid ja viirukit. Viirukipuud kasvavad Omaani lõunarannikul Salalah kandis, keskajal veeti viirukit Euroopa kirikutesse mööda iidseid karavaniteid. Lisaks tasub vaadata sultani paleed ja kaunist linnaäärset mošeed. Jabrin, on taastatud sisemaa kindlus, tore paik ajaloohuvilisele. Wahiba sands,kujuta ette 40-50m kõrguseid lõputuid liivaluiteid. Elasime 2 päeva kõrbes, külastasime bedu peret, tegime hullumeelse džiibisõidu koos kohalikega, nautisime suurepärast õhtusööki luidete vahel ja sõitsime puhastverd rallikaameliga. Öine täiskuu ja kooljalikud varjud keset kõrbe – milline elamus! Sõitsin lumelauaga luidetelt alla, erilist hoogu üles ei saanud seevastu ülesronimine võttis võhmale.

Mida ei tasu Omaanis otsida/teha? Napsi võtmine on keeruline ja kallis, kohalikel on null-tolerants alkoholi suhtes. Ka meie pidasime kuivast seadusest kinni, milleks jamada. Ööklubid ja lõbustusasutused Muscatis puuduvad. Üksikud naised linnatänavail - kohalikud ei saa sellest aru ja võib tekkida probleeme. Seevastu lapsega jalutav naine – palun väga, emasid austatakse väga. Riietus – meestel pikad püksid ja –särk, naistel pikad riided ja rätik pähe. Jalutades liiguvad mehed ees, naised järel, vasaku käega ei sööda jms.

Kokkuvõtteks: Meeldis see, et Omaan on tõeliselt ehe, mitte mingi turistikas. Kohalikud on väärikad, sõbralikud ja haritud, nad teevad oma igapäevast tööd ja ei veeda aega shopates nagu Dubais või tänavanurgal passides nagu Marokos. Tagasitulek Dubaisse oli meile paras kultuurishokk: kogu araabiapärane väärikus asendus kullaturu lärmiga, pakistanlaste, hindude ja linnakäraga. Olime igatsusest haiged, kõik tahtsime Muscatisse tagasi minna.

Praktiline info: Viisa: Dubai viisaga peaks Omaani saama, see tasub üle kontrollida.Dziip on vajalik juhul kui plaanis Wahibasse minna või offroadi teha, muul juhul sobib tavaline sõiduauto. Rannal peesitamine pole võimalik, selleks on hotellidele kuuluvad mereäärsed majad.

Alar Vasemägi.