Kui Eestimaa sombuse sügise pikad ja pimedad õhtud hakkavad ära tüütama, tervis kipub käest ja maad võtab masendus, võiks enesele lubada ju midagi eksootilist. Wris reisibüroo reisispetsialist Vivika otsustas, et Egiptuses on juba piisavalt käidud ja võttis ette põneva retke Namiibiasse. Siit mõned tähelepanekud, mida tasuks mustale mandrile sõites arvesse võtta.
Namiibia turismimagnetid on kindlasti loodus ja loomad – maiuspala eelkõige loodussõpradele. Maa on tohutult suur – territooriumilt nagu Prantsusmaa ja Saksamaa kokku, kuid inimesi elab siin ainult 1,8 miljonit. Kes läheb Namiibiasse ootustega kohata seal tõelist Musta Aafrikat, peab ilmselt pettuma, sest tumedanahalisi kohalikke aafriklasi kohtab vaid nö suurelt teelt põliselanike küladesse eksides. Enamik kohalikust rahvast on valgenahalised, mitmendat põlve Namiibias elavad lõuna-aafriklased või sakslaste järeltulijad.
Namiibia on rikkuselt kolmas riik Aafrikas (pärast LAV-i ja Botswanat). Siin ei torka võrreldes teiste Aafrika riikidega silma karjuv vaesus ja viletsus. Üldine puhtuse tase on ootamatult hea. Suuremad linnad Windhoek ja Swakopmund on silmatorkavalt euroopalikud. Air Namibia teenindustaseme kohta lennul võib öelda ainult kiidusõnu. Kohalikku raha on kasulik vahetada lennujaamas, kus on tunduvalt parem kurss kui hotellides. Lennujaamast Windhoeki on 40 km.
9 päeva jooksul läbis reisiseltskond bussiga kokku 3700 km. Esimesena võeti ette teekond maaliliste Sossusvlei liivadüünide juurde. See on imepäraste düünidega kaetud kõrbeala ümber suure nõo, kus kõrgeimad düünid ulatuvad kuni 300 meetrini. Nende värviskaala kõigub kahvatust aprikoosikollasest kuni sügava telliskivipunaseni. Sinna on soovitav minna varahommikul, kuna ainult päikesetõus annab õige ettekujutuse, kuidas päike ja varjud düünidel värvidega mängivad. Võrratu vaatepilt! Kui sõita veel džiibiga edasi päris Sossusvlei südamesse, jõuad düüni juurde, mille otsa saab ka ise ronida. Matkata tuleb kõigest 600 meetrit piki düüni serva, kuid see on äärmiselt väsitav. Tippu jõudes oli lausa vere maitse suus, kuna oli hirmus palav ja jalad vajusid kogu aeg liiva. Aga ära sai käidud, ülevalt avanes võrratu vaade kogu Sossusvlei looduspargile.
Udune rannik Hommikul sõitsime üles põhja Swakopmundi. Teel ületasime lõunapöörijoone. Swakopmundi piirab ühelt poolt Atlandi ookean ja teiselt poolt kõrb. Et külm Angoola hoovus hoiab ookeanivee ka suvel jaheda, on rannik tihti mattunud udusse, mis võib ulatuda sajakonna kilomeetri kaugusele sisemaale. Swakopmund on väikelinn, mis sarnaneb pisut Pärnuga. Seal on soovitav oma suveniiriostud teha, kuna valik on päris korralik ja hinnad mõistlikud. Vaba aega on võimalik veeta laevalt delfiine imetledes, ATV-ga või lainelauaga liivadüünidel sõites, väikelennukiga lennates jpm. Linnas on palju erinevaid kalarestorane.
Namiibia turismimagnetid on kindlasti loodus ja loomad – maiuspala eelkõige loodussõpradele. Maa on tohutult suur – territooriumilt nagu Prantsusmaa ja Saksamaa kokku, kuid inimesi elab siin ainult 1,8 miljonit. Kes läheb Namiibiasse ootustega kohata seal tõelist Musta Aafrikat, peab ilmselt pettuma, sest tumedanahalisi kohalikke aafriklasi kohtab vaid nö suurelt teelt põliselanike küladesse eksides. Enamik kohalikust rahvast on valgenahalised, mitmendat põlve Namiibias elavad lõuna-aafriklased või sakslaste järeltulijad.
Namiibia on rikkuselt kolmas riik Aafrikas (pärast LAV-i ja Botswanat). Siin ei torka võrreldes teiste Aafrika riikidega silma karjuv vaesus ja viletsus. Üldine puhtuse tase on ootamatult hea. Suuremad linnad Windhoek ja Swakopmund on silmatorkavalt euroopalikud. Air Namibia teenindustaseme kohta lennul võib öelda ainult kiidusõnu. Kohalikku raha on kasulik vahetada lennujaamas, kus on tunduvalt parem kurss kui hotellides. Lennujaamast Windhoeki on 40 km.
9 päeva jooksul läbis reisiseltskond bussiga kokku 3700 km. Esimesena võeti ette teekond maaliliste Sossusvlei liivadüünide juurde. See on imepäraste düünidega kaetud kõrbeala ümber suure nõo, kus kõrgeimad düünid ulatuvad kuni 300 meetrini. Nende värviskaala kõigub kahvatust aprikoosikollasest kuni sügava telliskivipunaseni. Sinna on soovitav minna varahommikul, kuna ainult päikesetõus annab õige ettekujutuse, kuidas päike ja varjud düünidel värvidega mängivad. Võrratu vaatepilt! Kui sõita veel džiibiga edasi päris Sossusvlei südamesse, jõuad düüni juurde, mille otsa saab ka ise ronida. Matkata tuleb kõigest 600 meetrit piki düüni serva, kuid see on äärmiselt väsitav. Tippu jõudes oli lausa vere maitse suus, kuna oli hirmus palav ja jalad vajusid kogu aeg liiva. Aga ära sai käidud, ülevalt avanes võrratu vaade kogu Sossusvlei looduspargile.
Udune rannik Hommikul sõitsime üles põhja Swakopmundi. Teel ületasime lõunapöörijoone. Swakopmundi piirab ühelt poolt Atlandi ookean ja teiselt poolt kõrb. Et külm Angoola hoovus hoiab ookeanivee ka suvel jaheda, on rannik tihti mattunud udusse, mis võib ulatuda sajakonna kilomeetri kaugusele sisemaale. Swakopmund on väikelinn, mis sarnaneb pisut Pärnuga. Seal on soovitav oma suveniiriostud teha, kuna valik on päris korralik ja hinnad mõistlikud. Vaba aega on võimalik veeta laevalt delfiine imetledes, ATV-ga või lainelauaga liivadüünidel sõites, väikelennukiga lennates jpm. Linnas on palju erinevaid kalarestorane.
Teekond Etosha rahvusparki
Teele jäi pisike vana kaevanduslinn Uis, kus on tina kaevandatud alates 20. sajandi algusest. Kohalikes väikestes kaevandustes toodetakse kalliskive, mille ostu peaks sooritama giidi valvsa silma all. Teel külastasime veel Twyfelfonteini, mis on unikaalne ja rikkaliku valikuga kaljujooniste vabaõhumuuseum. Twyfelfontein oli üks esimesi paiku Namiibias, mis kanti UNESCO maailmapärandi nimistusse. Vahepeal ööbisime lausa viietärnises lodge´is. Lodge-tüüpi majutus tähendab lihtsaid telkmajakesi, kus kõik hügieeniks vajalik olemas, teenindus on eriti eeskujulik. Õhtusöögiks valmistati lõkkel maitsvaid roogi. Nende juurde käis kohaliku personali tants ja laul emakeeles. Jällegi üks fantastiline elamus! Selliseid hetki oli ühe reisi jooksul päris mitu. Siin toimus ka esimene kokkupuude skorpioniga, kes oli end meie tuppa peitnud. Kuna appi tulnud personal teda üles ei leidnud, siis veetsime terve öö koos uue sõbraga, mitte just magades, vaid hirmus, et ta teki alla poeb. Kohalikud rahustasid meid, et seda skorpioni ei olevat vaja karta, see polevat surmav, kuna on nii suur (ca 10 cm pikk). Kahjuks meid see ei rahustanud.
Elevant jäi nägemata
Etosha rahvuspargis saab loomi jälgida ja pildistada ainult sõidukist. Rahvuspark oma 22 270 km²-ga (umbes poole Eesti suurune ala) on üks suuremaid Aafrikas. Looduslikult koosneb park soolakõrbest ja savannist. Pargi territooriumil elab umbes 114 liiki imetajaid, sh lõvi, puuma, leopard, hüään, elevant, ninasarvik, kaelkirjak, sebra jpt ning üle 300 erineva linnuliigi. Loomade joogikohtade juures on võimalus korraga näha palju erinevaid loomi alates lõvidest kuni väikeste kitsedeni. Meil õnnestus näha sadu antiloope, sebrasid, kaelkirjakuid, pühvleid… Ainuke, kes jäi nägemata, oli Aafrika elevant. Kuna eelmisel õhtul oli kaks tundi vihma sadanud (nagu oleks keegi taevast pangega lihtsalt vett alla sahmanud), siis ei suvatsenud elevandid joogikohtadesse tulla. Väga huvitav oli jälgida kaelkirjakute akrobaatikat vee joomisel. Nägime ka ninasarvikut, neid on pargis üldse kokku viis. Vivika südame võitsid tüügassead. Kui teistel loomadel oli kindel järjekord, kes kelle järel joomas käib, siis nendel sigadel oli täiesti ükskõik – püherdasid ja trallisid joogikohas üksteise võidu. Nägemata jäi Fish Riveri kanjon riigi lõunaosas, mis oma suuruselt jääb maailmas alla vaid Colorado Suurele Kanjonile Ühendriikides. Kahjuks ei olnud ka võimalust kohtuda kohalike bušmanitega. Mis teha, kõike head korraga ei saa, ja see on hea põhjus, miks teekond uuesti ette võtta!
Teele jäi pisike vana kaevanduslinn Uis, kus on tina kaevandatud alates 20. sajandi algusest. Kohalikes väikestes kaevandustes toodetakse kalliskive, mille ostu peaks sooritama giidi valvsa silma all. Teel külastasime veel Twyfelfonteini, mis on unikaalne ja rikkaliku valikuga kaljujooniste vabaõhumuuseum. Twyfelfontein oli üks esimesi paiku Namiibias, mis kanti UNESCO maailmapärandi nimistusse. Vahepeal ööbisime lausa viietärnises lodge´is. Lodge-tüüpi majutus tähendab lihtsaid telkmajakesi, kus kõik hügieeniks vajalik olemas, teenindus on eriti eeskujulik. Õhtusöögiks valmistati lõkkel maitsvaid roogi. Nende juurde käis kohaliku personali tants ja laul emakeeles. Jällegi üks fantastiline elamus! Selliseid hetki oli ühe reisi jooksul päris mitu. Siin toimus ka esimene kokkupuude skorpioniga, kes oli end meie tuppa peitnud. Kuna appi tulnud personal teda üles ei leidnud, siis veetsime terve öö koos uue sõbraga, mitte just magades, vaid hirmus, et ta teki alla poeb. Kohalikud rahustasid meid, et seda skorpioni ei olevat vaja karta, see polevat surmav, kuna on nii suur (ca 10 cm pikk). Kahjuks meid see ei rahustanud.
Elevant jäi nägemata
Etosha rahvuspargis saab loomi jälgida ja pildistada ainult sõidukist. Rahvuspark oma 22 270 km²-ga (umbes poole Eesti suurune ala) on üks suuremaid Aafrikas. Looduslikult koosneb park soolakõrbest ja savannist. Pargi territooriumil elab umbes 114 liiki imetajaid, sh lõvi, puuma, leopard, hüään, elevant, ninasarvik, kaelkirjak, sebra jpt ning üle 300 erineva linnuliigi. Loomade joogikohtade juures on võimalus korraga näha palju erinevaid loomi alates lõvidest kuni väikeste kitsedeni. Meil õnnestus näha sadu antiloope, sebrasid, kaelkirjakuid, pühvleid… Ainuke, kes jäi nägemata, oli Aafrika elevant. Kuna eelmisel õhtul oli kaks tundi vihma sadanud (nagu oleks keegi taevast pangega lihtsalt vett alla sahmanud), siis ei suvatsenud elevandid joogikohtadesse tulla. Väga huvitav oli jälgida kaelkirjakute akrobaatikat vee joomisel. Nägime ka ninasarvikut, neid on pargis üldse kokku viis. Vivika südame võitsid tüügassead. Kui teistel loomadel oli kindel järjekord, kes kelle järel joomas käib, siis nendel sigadel oli täiesti ükskõik – püherdasid ja trallisid joogikohas üksteise võidu. Nägemata jäi Fish Riveri kanjon riigi lõunaosas, mis oma suuruselt jääb maailmas alla vaid Colorado Suurele Kanjonile Ühendriikides. Kahjuks ei olnud ka võimalust kohtuda kohalike bušmanitega. Mis teha, kõike head korraga ei saa, ja see on hea põhjus, miks teekond uuesti ette võtta!
Fakte Namiibiast
Pealinn: Windhoek, 223 364 elanikku (2001. a andmed).
Riigikord: vabariik, Namiibia sai iseseisvaks aastal 1990.
Riigikeel: inglise keel. Levinuim hõimudevahelise suhtluse keel on afri-kaani. Riigis elab küllalt suur saksa kogukond (suurim keskus Swakopmund).
Religioon: u 80–90% kristlus (sh luteri, rooma-katoliku, anglikaani, metodisti kirikud) ja 10–20% kohalikud usundid. Rahaühik: Namiibia dollar: 1NAD (ka N$)= u 0,56 EEK. 1EUR= 8,8NAD. 1USD = 6,2NAD.
Aktsepteeritakse ka Lõuna-Aafrika Vabariigi valuutat (rand; väärtuselt võrdub Namiibia dollariga).
Ilm: kliimat mõjutab Namiibia kõrb Atlandi ookeani rannikul ja Kalahari kõrb idas. Seetõttu on ilm suurema osa aastast väga kuiv ja looduslikud veeressursid on piiratud. Vihma sajab harva, pikad põuaperioodid on tavalised. Vihmaperiood kestab oktoobrist aprillini. Aasta keskmine sademetekogus on alla 50 mm rannikualadel, kuni 350 mm maa keskosas ja 700 mm Caprivi piirkonnas riigi põhjaosas. Vihmapuhangud ei ole reeglina nii tugevad ja pikaajalised, et kahjustaksid sõiduteid. Namiibia asub lõunapool ekvaatorit ning seega on aastaajad vastupidised Eestile: aasta kuumim ja niiskeim aeg detsembrist veebruarini on suvi, mil päevased keskmised temperatuurid jäävad 20–34 kraadi vahele. Põhja- ja lõunaosas võib temperatuur kohati ulatuda isegi 35–40 kraadini. Tänu külmale Benguela hoovusele on läänerannikul ja Namiibia kõrbes temperatuurid mõõdukad (15–25 kraadi) ning ilm kuiv, kuid siinsetel aladel on tihti paks udu. Talv kestab maist septembrini, mil sisemaal jääb päevane temperatuur 18–25 kraadi vahele. Ööd on jahedad – õhutemperatuur võib langeda isegi null kraadini ning alla selle. Viisa: Viisa vormistatakse Stockholmis asuvas Namiibia saatkonnas 7 tööpäeva jooksul, punase Vene passi omanikud pääsevad riiki ilma viisata. Viisalõiv 350 SEK (u 600 EEK).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar